Metsik enesearmastus

***

suure ringi joonistan maha
siin piirides
kõik on püha
kuumasse õlisse
mähin sõrmedega
ihu
pojengide keeles kõneleb
mäletamine

-ma olen püha

Kas sa oled armastusel end täielikult lasknud lahti riietada, et palja ihuga näha kõiki barjääre oma südame ümber, takjaid ja nõgeseid, hirmu suuri läikivaid silmi, Hiina müüri lõpmatut seina.

Või oled ainult flirtinud armastusega?

Siplemised, tardumised, muretsemised, kartmised, mossitamised, vihastamised, kurvastamised, leinamised, tahtmised, ahnitsemised, keelamised. Seinad, paksud ja kõrged ja ohtlikud. Okkad, mis nõelavad ja torgivad.

Nemad on kõik lapsed meie sees.

Me oleme haprad hinged, ihudesse mässitud, südamed rinnus. Lapsed. Õed-vennad.

Armastajad. 

Armastus, see on samaaegselt olemine kui ka tegemine, milles voolame.

See on radikaalne, äge, tasane kuid tugev pulseeriv emakaru hoie. See on valik. Iga hetkeline valik vaadata otsa asjadele mis on haiget saanud meie sees ja kaks kätt ümber enese suruda ja hoida end paigal, õrna emaliku kaastundega.

See on emaks olemine iseendale. Isaks olemine iseendale.

Armastus, see on piiride tunnetamine, maha laotamine. Siin olen mina ja seal oled sina (maailm, töö, sõbrad, kallim, hobi, pere). Pidev kommunikatsioon kõigega. Kas me kommunikeerime kohast, kus oleme armastavad enese suhtes või peidame, salgame varjame oma tõelist sõna, tõde, seda mis on, seda mida vajame. Siis on peegel, mis pidevalt näitab meid ennast ja lausub tagasi sõnu ja mõtteid, mida korrutame. 

See ongi loojana elamine.

Iseenda armastamine pole isekas. 

Vastupidi, see on kuldne kohustus, hoolitseda oma hingeaia eest

Olla aednik, kes igal aastaajal jälgib ja uurib oma aia vajadusi. Täielik pühendumine igale väiksemale tundele, soovile, vajadusele, inspiratsioonile.

See on voolus elamine, järgnemine sellel, mis on hetkel kerge, ülendav ja elevusest kõhule pai tegev. Selle järgi saad sa juhinduda, naalduda, uurida, võtta vastu, pidevalt lahti lastes vanast. See on tsükliline elamine, kookonist tiiva sirutuseni ja tagasi. Pidev pulseeriv elu kihelev hing avastamas inimkeha. See on usaldus, et oled alati kantud, hoitud, kui nii valid. Sest jah, see saab ainult olla sinu enese valik, kui oma maailma looja.

Nagu ka paarisuhetes, õpime ennast ja partnerit esmaselt tundma kompides ja puudutades eemalt ja alles siis tasapisi naaldudes üksteise poole. Kuniks riided kirglikult lahti koorituna loome vallatuid mänge, silmad kinni sidudes tunde tasandil seilates mööda teise ihu kumerusi.

Ja ühel hetkel meie südamed avanevad ja emabavad teineteist julgemalt ja me näeme üksteise sisemisi lugusid. Näeme polaarsuste sulamit teise inimese kujul. 

Kurat ja ingel teevad kummalgil kaaslase õlal silma meile. 

Kas jookseme või tuleme hoopis uudishimus lähemale?

Sama toimub ka suhtes iseendaga. Ausus on alati ilusaim (vahel küll tohutult kibe) ravim. Metsas karjumine, nii et häält pole järgmised mitu päeva. Enesega intiimsed hingeaia rännakud, suletud uste taga nutmised, hoidmised, embamised, püherdamised, lõputud vaikuse tseremooniad, mõtisklused, ebaratsionaalselt armsad spontaansed reisid. Sõbrannale helistamised. Köögis küpsetamised. Lõkkes vanade märkmike põletamised. Armastuskirjade kirjutamised iseendale. Masturbeerimised. Vallatud tantsud, ürgsed jalgade trampimised. Venitamised. Teraapiad. Saunad. Külm vesi. Lahti laskmised. Vanade riiete ära andmised.

See teekond, et oma haavadest kristalle välja võluda nõuab lõvi julgust lakkuda oma haavad puhtaks ja karv läikima lüüa ning selg sirgu ajada ja edasi käija oma päikese rada. Kas üksi või koos. Aga alati abielus iseendaga, kuni surm meid lahutab. Sest see on ainuke tõde, ainuke suhe, mis kestab terve elu. Romansis. Vallatus mängus. Igavesti mina olen minuga.

Enesearmastus on naudinguline elamine, luksuslik sensuaalsus.

Meie naistena teame, kuidas seda enesele pakkuda. Olla kuningas oma sisemise kuninganna jaoks. Olla tugev hoidev struktuuri laotaja meie voolava naiselikule loovusele. Enesearmastus, see on oma ihadest kõnelemine kui kõige pühalikumast naiseliku seksuaalsuse väljendusest. See on enesega kohtingutel käimine, küünlavalged õhtud üksinda tantsides lõõmava leegina kui linn juba magab. See on ka distsipliin. Enese toetamine praktikatega, mis toovad tagasi tõe koju ja keha aeda.

“Armasta ennast esimesena. Pööra oma sisemine valgus enese peale, muutu ise kõigepealt valguseks. Lase valgusel pimestada pimedus, su sisemine nõrkus. Lase armastusel end muuta vägevaks, piirituks spirituaalseks jõuks. Ja kui sa tead, et su hing on väekas, siis sa tead, et sa ei sure, sa oled surematu, sa oled igavikuline. Armastus annab sulle esimese maitse lõpmatusest. Armastus on ainus kogemus mis ületab aja. Seetõttu pole armastajad hirmul surma ees. Armastus ei tunne surma. Üks ainus armastuse hetk on rohkem kui igavik.”

-Osho “Armastus, vabadus, Üksindus”

* * *

suveräänne aed
sa oled
naine
kastekann käes
kallad jumala nektari
pehmust aiale
oma väes andud
õitsemisele

See õitsemine, sisemine magus sirgumine armastuseks, kes on riietatud sinu kehasse, sinu loomingusse, sinu sõnadesse, sinu pilku, mis vaikselt valgub üle taeva punase tooni, tärkavate õunapuu õite. Sina oled see jumalik maskeerunud polaarsuste sulamisse. Valu ja nauding, pidev lõputu ring, mille sees sa ärkad taas ja taas. 

Ja võtad vastu oma enese iha olla ihaldatud, oma enese ilu, olla imetletud, oma enese tubliduse, olla kiidetud. 

See, kuidas armastus end sinuna väljendab pole must ega valge, vaid kõik. Viha karje ja ärrituse punane jume näol, vastu maad virutatud taldrikud ja pehme õrn voolav tants, mure suured silmad ja pisaratena voolav kurbus, kui elu näiliselt keerab selja ja rõõm ning elevus uuest silmapaarist, mis lummavalt kaevuvad su olemise südamikku.

Kas sa hoiad end ausalt, alasti, päriselt?

Kui sa lõpetaksid enese kaitsmise valu eest ja võtaksid ta avasüli vastu. “Ma olen siin, ma näen ja tunnen sind, näita mulle, mida ma ei näe selles olukorras.”

See on räpane töö. Armastus on räpane hetkedel, kui me tahame joosta oma enese varju eest, oma enese langemise eest hüsteerilisse nuttu või vihasse, mis ei mahu meie kõhtu ära.

Suurimad muutused meie inim olemuse vundamendi tasandil tekivad siis, kui me võtame vastu enese kontrasti. Haavatavuses. Kui avaned siis, kui see on kõige hirmsam, sest kardad olla hüljatud. Rääkida tõde, kui see on kõige valusam. Jääda paigale, kui kõik, mis sa suudad, on ära joosta. Need on need momendid, kus me elame armastusena.

Ja mullivannid, spaad, veiniõhtud, luksuslikud kimonotes hõljuvad neitsid aasa peal, õlisse mähitud ihu kõnelemas rooside keeles. See kõik ongi väga ilus.

Aga armastus. Armastus on kõik. Terve elu. Sina. sina. Sina. jah. Sina oled armastus.

* * *

jah
armastust tasub karta
punane jumala käsi
määrib su põski
liig helluse suudlus
loob ja tapab
samaaegselt


Kirjutaja Eliisa Mölder 
Fotod Gabriela Urm






Vastused puuduvad

Email again: